Eessõna
Indrek Tamre on pendli spetsialist ja üks minu vaimsetest õpetajatest. Tema esseede triloogia, "Millises Eestis Ma Tahan Elada?", pakub väärtuslikke ja ajatuid ideid, millises riigis autor sooviks elada.
Kolmas esseedest avaldati 2007. aastal Eesti tolleaegse presidendi Ilvese väljakuulutatud samanimelisel esseede võistlusel. Esimene ja teine essee jäid ametlikult avaldamata.
Avaldan siin kõik kolm esseed eesti keeles midagi muutmata.
Hüpnoosi ja energiaravi teraapiatega tegeledes olen oma kogemuste näol veendunud, et siin avaldatud tekst ennetaks ja aitaks vältida paljusid traumasid, mis minu juurde tulnud rahvusvahelisel kontingendil erinevates esseedes mainitud asutustes viibimine on tekitanud! Teksti sisu pakub palju lahendusi erinevates valdkondades kuidas tervislikult ja targalt toimida. Kasutan ka oma retriitide korraldamisel mõningaid essedes väljatoodud lahendusi vaimselt rikka elukvaliteedi loomiseks.
Inglise keelde olen tõlkinud Tamre kolmest esseest materjali, mis on universaalne ja rakendatav ka teistes riikides. Avaldatud ja veel avaldamata tekst on kõrgema vaimse tasemega ja vajaks seega rahvusvahelist tähelepanu. Käesolev essee on pisut adapteeritud kujul avaldatud rahvusvahelises ajakirjanduses Brainz Magazine
Esseed "Millises Eestis Ma Tahan Elada?" kirjeldavad ideaalset Eestit, keskendudes rikkusele mitte ainult materiaalses mõttes, vaid ka tarkuse, tervise, turvalisuse, rõõmu, puhtuse, ruumi ja rikka kultuurilise keele osas. Tamre rõhutab vajadust põhjaliku hariduse järele, mis hõlmab mitte ainult akadeemilisi teadmisi, vaid ka praktilisi eluks vajalikke oskusi, eetilist käitumist ja emotsionaalset intelligentsust.
Ta toetab laiaulatuslikku hariduskava, mis hõlmab elamisoskuste, tervise, loovuse ja emotsionaalse heaolu õpetamist alates varasest east. See visioon hõlmab ideid vaimselt terve ühiskondlikku loomisest, pakkudes lahendusi tervishoiu ja keskkonna jätkusuutlikkuseks.
Tamre ideed on inspireerivad. Esseede sisu on aktuaalne täna; rakendatav nii praeguses kui ka tuleviku Eestis ning võib huvi pakkuda erinevate ühiskondade liikmetele, asutuste ja riigi korraldajatele/juhtidele ka mujal maailmas.
Dorit Kozlovski
_________________
MILLISES EESTIS MA TAHAN ELADA?
I
Lühike vastus sellele küsimusele on - rikkas Eestis.
Nii ehk vastaksid paljud, kuid arusaamine, mida rikkuse all mõistetakse on inimestel väga erinev. Tundub, et osa inimeste jaoks on rikkus see, kui sõidad kullast autos ja elad kullast majas. Mis siis, et sellise rikkuse saavutamise hinnaks võib olla aknast väljavaade, kus meetri kaugusel oleva teise maja aknal vaatab sind võõramaalasest kümnelapseline pere. Nii et veidi pikem vastus sellele küsimusele on, et tahan elada tarkuserikkas, terviserikkas, turvalisus- rikkas, rõõmurikkas, puhtuserikkas, ruumirikkas Eestis ja rikka eesti keelega Eestis. Tahtmine on oluline, kuid on vaja ka mõtteid ja tegusid, mis aitaksid sellel teostuda. Ja kuigi teostumine ise võib lükkuda kaugusesse tulevikku, ei tohi oma fantaasiat lasta sellest heituda. Väljendan siis selliseid mõtteid, mida ma seni kuulnud pole või mida pole käsitletud küllaldase põhjalikkusega.
TARKUSERIKKUS
Tarkuserikkuse aluseks võib pidada head haridust, mis saadakse kodust, lasteaiast, koolist, ümbritsevast elust ja iseendast. Kui vaadata lahustute arvu, liiklusavariide rohkust, vangide, narkootikume tarvitavat, aids-i põdevate inimeste hulka, inimeste kehakaalu tõusu, allergiate ja stressi lisandumist, siis paistab, et hariduses on palju puudujääke – ei osata elada. Kooliprogramm on küll väga mahukas, küll siiski soovitan lisada järgmised õppeained:
1. Elamise õpetus - see õppeaine võiks olla õppekavas juba esimesest klassist alates kas või üks tund nädalas ja võiks sisaldada järgmist:
koduharidust. Lapsed mängivad sageli kodu, miks mitte siis nendega kaasa mängida, mängida issit-emmet, nende töid ja tegemisi - lastekasvatamist, taimede kasvatamist, toidutegemist, nõudepesemist, koristamist, lemmikloomade hooldamist jne.;
eetikat;
vägivallatust;
psühholoogiat;
rõõmustamise õpetust;
käitumise õpetust;
viisakust;
mõistapüüdmist, kaastunnet;
andeksandmist;
tänamist;
kiitmist, komplimentide tegemist;
tervislikku toitumist;
tervislikke eluviise;
ravitaimede tundmaõppimist ja nende kasvatamist;
keskkonnaharidust;
seksuaalharidust;
matkamist ja looduses hakkamasaamise õpetust;
orienteerumist;
leidlikkust. Leidlikkust saab arendada mitmesuguste mängudega, võistlustega, kuid selle võiks panna ka raha teenima. Kui keegi on midagi leiutanud, millel oleks ostjaid, võiks vastav organisatsioon tegeleda selle leiutise ellujuurutamisega (mitte ise tootma, vaid leidma tootjad). Raha organisatsiooni ülalpidamiseks tuleks leiutise müügist saadavalt tulult, teatud protsent leiutajale ja teatud protsent organisatsioonile. Süsteem tuleks vaid käivitada, töötab see siis juba ise, kusjuures kasu võivad saada sellest igas vanuses leiutajad.
liikluskasvatust. See ei seisne vaid liikluseeskirjade tundmaõppimises, vaid ka liiklusvahendite tundma õppimises ja nendega sõitma õppimises. Selleks võiks olla suuremates linnades liiklusõppe keskused. Lasteaialapsed võiksid sõita väikeste elektriautodega nagu need on lõbustuspargis, suuremad juba suuremate elektriautodega spetsiaalsetel teedel, kus on valgusfoorid ja ülekäigurajad. Muidugi peaks õpe toimuma ka virtuaalselt. Autojuhtimist täiskasvanuna õppima hakata on liiga hilja. Me oleme kaotanud palju inimelusid tänu kehvale juhtimisoskusele.
esmaabiõpetust. Iga kooliaasta lõpus peaks olema esmaabikursus, et suvevaheajal oleks laste elu turvalisem, et nad oskaksid vajadusel iseennast ja teisi aidata. Igaaastase kordamise kaudu peab abiandmise oskus muutuma nii heaks, et me suudaksime sellega hakkama saada kriisiolukordades, halva nähtavuse korral, pimesi - seda võiks spetsiaalselt harjutada pimedas toas või seotud silmadega. Me oleme kaotanud palju inimelusid tänu kehvale abiandmise oskusele.
2. Kehaline kasvatus - see õppeaine on küll juba olemas, kuid selle õppeaine tunde võiks olla kõigil õpilastel kord päevas. Lisaks sportlikule tegevusele võiks tund sisaldada:
enesekaitseõpetust;
jalgrattaga, rulluiskudega, rulaga sõitmist;
treeninguid jõusaalis;
tantsimist paljudes eri stiilides;
aeroobikat;
kõndimise õpetust;
esinemise oskust;
Nende tundide läbiviimiseks peaks koolides olema piisavalt eri suurusega ruume ja saale.
3. Huviharidus - ka see peaks olema kohustuslik õppeaine teatud miinimumtundide ulatuses ja eri vanuserühmadel võiks see olla erinev. Ja kui on kohustuslik, siis loomulikult tasuta, vähemalt selle kohustuslike ulatuses. Kohustuslik huviharidus oleks haridus, mida laps ise endale anda hakkaks, sest tema valiks huvialad. Kool kontrolliks vaid, kas tundide arv nädala kui või aasta lõikes oleks täidetud. Huvihariduse juurde võiks kuuluda veel üks võimalus - võimalus külastada kuulajana teiste klasside tunde. Nii omaealiste kui ka vanemate ja nooremate klasside tunde. Selline võimalus võib lähendada kogu kooli kollektiivi, mis omakorda aitaks kaasa koolivägivalla vähenemisele. Külastada kuulajana teiste koolide tunde, seda just kutsekoole ja ülikoole silmas pidades. Sellest võib elukutse valikul kasu olla. Paljud pered on ühe vanemaga. Kohustuslik huviharidus annaks lapsele võimaluse ise valida huviringi juhi näol endale "asendusisa või asendusema".
Vaatluse alla tuleks võtta ka koolitundide kestvus. Tundub ebaloomulik, et nii seitsmeaastastel kui ka seitsmeteistaastastel on õppetunni kestvus sama. Panna seitsmeaastane laps 45 minutiks istuma on vägivaldne ja aeg õppematerjali efektiivseks omandamiseks liiga pikk. Lisaks võivad sellega kaasneda põieprobleemid ja muud tervisehädad. Lapse keha vajab liikumist ja seda ta ka vahetunnil demonstreerib. Oleks tore, kui kool seda liikumist võimaldaks. Vahetund võiks olla lahetund - tund, kus lapsel oleks mitmeid lahedaid võimalusi enda liigutamiseks. Avatud võiks olla spordisaal, kus saaks joosta, ronida, mängida jne. ja tantsusaal, kus valjema muusika saatel saaks oma pingeid, stressi, agressiivsust välja karata, tantsida ja laulda.
Kuidas siis saavutada olukord, et eri vanuserühmadel oleks erinev koolitundide pikkus ja samal ajal vahetundide müra ei segaks teisi õppimast?
Võimalusi on mitmeid:
uute koolimajade ehitamisega, kus eri vanuserühmad oleksid kooli eri hoonetes;
eri vanuserühmadele on eri koolid;
kõik tunnid on koolipäeva algul lühemad; kui algklassidel on tunnid lõppenud, muutuvad tunnid pikemaks;
vanemad ja nooremad käivad küll samas koolis, aga ühed hommiku- ja teised õhtupoolte.
Haridusega, eelkõige ülikooliharidusega on seotud veel üks probleem, nimelt eestlaste arv Eestimaal. Vale haridus- ja regionaalpoliitika võib muutuda pumbaks, mis hakkab eestlasi Eestist välja viima ja võõramaalasi sisse tooma. Kui soodustada igati kõrgharidust, siis lihtsa töö tegijaid enam ei jätku ja tuleb sisse tuua mujalt, millega tuuakse sisse lisaks ka religioossed ja kultuurilised konfliktid ja võõrliik, kes paljuneb paremini. Kõrghariduse omandajatest kolmest kaks on naised. Eestimaaga võib juhtuda sama, mis on juhtunud Eesti külaga. Poisid jäävad kodukohta metsa ja põllutööd tegema, tüdrukud lähevad linna ülikooli ja pärast selle lõpetamist neile külapoiss enam ei sobi. Poisid on külas ilma tüdrukuteta ja tüdrukud on linnas ilma poisteta, selline olukord iibe tõusu ei soodusta, pigem soodustatakse tüdrukute lahkumist välismaale. Kutseharidus tuleks tõsta au sisse ja kõrgharidus panna teenima Eesti huve.
TERVISERIKKUS
Terviserikkus sisaldab endas: tervet keskkonda, terveid inimesi, tervete eluviiside harrastamise võimalusi ja tervise parandamise võimalusi. Tervist saab parandada looduses, spordikeskustes, tervisekeskustes, ravilates ja haiglates. Viimastes on vähe tähelepanu pööratud emotsioonidega seotud ravivõimalustele. Alustama peab juba nimest - haigla, mis seostub haiguste ja haigetega. Haiglates on sageli ka surijad ja koha nimi, kust lahkunu oma manalateed alustab võib olla haigla asemel samahästi ka surmala. Kohale, kus sünnitakse on õnneks nimi leitud - sünnitusmaja, kuigi veidi kohmakas, võiks olla sünnila. Kui inimene on haige ja tahab terveks saada, siis juba koha nimi, kuhu ta läheb ennast ravima, võiks sellele kaasa aidata. Nimetus haigla võiks asendada sõnaga tervela ja sõna haige sõnaga terveneja. Tervenemispaiga nime muutmisega tuleks muuta ka selle sisu. Praegu on haigla kahjuks kohaks, mis õigusaktid oma nime. On küllalt näiteid, kus inimene, minnes mõne kerge haigusega haiglasse, jääb seal olles hoopis raskemalt haigeks või terve inimene, külastades haiglas oma tuttavat, haigestub ise. Inimene, sattudes haiglasse on juba eelnevalt nõrgas füüsilises vormis ja kui ta juhtub ühte palatisse mõlemast otsast köhiva haigega, siis nakatumine veel uude haigusesse on väga tõenäoline, sest hingatakse sama õhku. Ainuksi teise haige inimese nägemine, tema hingamise kuulamine, norskamine, temaga suhtlemine võib mõjuda väga masendavalt. Tervela peaks alustama võimalusest pakkuda igale tervenejale tervenemiseks oma tuba, mille juurde kuulub ka privaatne WC ja dush. Voodikoht peaks olema paika pandud geobioloogi, tubade värvivalendus värviterapeudi poolt. Värviterapeut peaks igal tervenejal aitama välja valida sobivaima värvilahendusega toa, voodipesu, käterätikud, riietuse. Igas tervelas peaks olema oma keskus kus terveneja saaks laenutada komöödiafilme, helikandjatele loetud humoreske, naljalugusid, helikandjatele salvestatud muusikat, loodushelisid ja seintele riputamiseks postreid looduspiltide, loomade, lindude, lillede, kõrge eluvibratsiooniga rõõmust pakatavate laste, naiste, meestega, keda vaadates ei saa lihtsalt jääda ükskõikseks, vaid nad nakataksid oma rõõmuga. Kõige eelneva võiks kokku võtte sõnaga rõõmuravi. Magamisraskustega inimestel, aga korralik magamine on üks tervenemise alus, peaks olema võimalus laenutada uinumiseks sobivat muusikat, loodushelisid ja postreid, milledel on magavad või väga unise näoga loomad, lapsed, täiskasvanud. Uni tuleb silmast sisse samastumise kaudu neid pilte vaadates. Raamatuid, ajakirjasid ja ajalehti laenutuses olla ei tohiks, samuti paljusid lastele mõeldud mänguasju, milledele ei suudeta tagada tervelas vajalikku hügieenilist.
Emotsiooniteraapia - tundeteraapia mõjususest üks tõestisündinud lugu: abielupaar ei saanud aastaid lapsi, kuigi oli proovinud kõikvõimalikke ravimeetodeid. Olukorra analüüs näitas, et põhjus võib olla emotsionaalne - naise viisteist aastat kestnud konflikt oma isaga, vihaga tema vastu. Et põhjus on vihas, sellele inimesele öelda polnud võimalik, sest tõenäoliselt ei oleks ta seda uskunud ja viha oleks võinud veelgi suurendada. Tuli leida võimalus, kuidas täita selle inimese tundemaailm helluse, hoolivuse, armastusega, et viha võiks jääda tahaplaanile. Abiks tuli väike koerapoeg. Kümme kuud pärast koerakutsika kinkimist perele sündis neil esimene laps. See, mida arstid ei suutnud aastatega, suutis kutsikas ühe kuuga. Armastage ja armastatuid tuleb juurde!
Kõike loovat soovides!
_______________________
Avaldamata essee, mis oli saadetud avaldamiseks esseede konkursile ja kogumikku:
Vabariigi Presidendi Mõttekoda Ajakiri Akadeemia Tartu Ülikooli Eetikakeskus „Millilses Eestis Ma Tahan Elada? Vabariigi Presidendi Esseevõistlus 2007“ Tartu, Eesti Keele Sihtasutus ISBN 978-9985-79-204-9
Täpsemalt, essee, pealkirjaga "Millises Eestis Ma Tahan Elada? I", on esimene osa Indrek Tamre kirjutatud triloogiast. Essee oli mõeldud esseekonkursiks, mille korraldas Tartu Ülikooli Eetikakeskus koostöös ajakirja "Akadeemia" ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Konkursi kuulutas välja Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 89. Eesti Vabariigi aastapäeva pidustuste puhul 23. veebruaril 2007. aastal. Kuigi seda esimest esseed ei avaldatud, ilmus triloogia kolmas essee kogumikus "Vabariigi Presidendi Mõttekoda Ajakiri Akadeemia Tartu Ülikooli Eetikakeskus „Millises Eestis Ma Tahan Elada? Vabariigi Presidendi Esseevõistlus 2007“ Tartu, Eesti Keele Sihtasutus," ISBN 978-9985-79-204-9.
"Millises Eestis Ma Tahan Eleada ? II" essee leiate siit.
Comments